Hmmm,
mulle natke tundub, et olen siia Santiago külge kinni aheldatud. Linn on ju täiesti mõttetu. Suur ja lärmakas ja kohutava liiklusega - üleeile nägin isegi liiklusõnnetust (brrrr). Samas töötab kõik vastu, et ma siit linnaast välja saaksin ja ega ma pole ka palju selle nimel võimelnud. Näiteks kool. Eile pidi olema viimane koolipäev, kuna minu jaoks sai nädal täis - eelmisel nädalal kaks ja sel nädalal kolm päeva. Aga juhtus nii, et meie kooli administraator andis mulle lihtsalt lambist ühe päeva lisaks: "Lõpeta ikka kogu grupiga koos nädala lõpus". Nojah, miks mitte :). Kool on väga tore, õpetajad on suurepärased, rääkimata õpilastest, kellega superfun koos hängida ja juttu puhuda. Igasugustele üritustele kohale ronida - ekskursioonid, peod. Täna näiteks toimub õhtul mingi grillimine kuskil...
Ja siis teine põhjus, miks ma pole linnast välja saanud on muidugi Gosia ja tema sõbrad. Nendega on ka hiiglama lahe koos hängida. Täiesti hämmastavalt toredaid inimesi kohtab siin. Näiteks, kui olime Gosiaga natuke arutanud, et ma peaks endale telefoni muretsema, mis ei ole üldse kallis osta, siis samal õhtul pakkus lambist üks Gosia sõber, et ta saab mulle oma vana telefoni anda. Alguses olin ma päris kindel, et nad olid seda Gosiaga arutanud. Aga tegelikult ei. Gosia ei teadnud asjast midagi. Ei saa ju olla nii, et kui midagi küsid, siis sulle see kohe antakse!!?? Siin kohe mitmel korral nii juhtunud, ei pea suudki lahti tegema. Kui ma varem hellitatud pesamuna ei olnud (või olin?), siis nüüd saan selleks kindlasti :).
Täna on mul plaanis minna veel (lisaks grilli-tsillile) Salvador Allende mälestuskontserdile - 100 aastat tema sünnist. Tegevusi siin jätkub.
Aga jah. Suur eesmärk on ikka linnast välja saada, kuigi hakkan kindlasti siinseid inimesi taga igatsema. Õnneks läheb Gosia ka laupäeval 10 päevaks Mehhikosse ja New Yorki, siis tema oleks niikuinii järgmise nädala plaaniest väljas. Aga mul on nädalavahetuse plaan hakata liikuma põhja. Bussisõit sinna ja peatus siin, siis jälle väike lõõgastav sõiduke ja jälle peatuseke. Buss Atakamasse peaks võtma umbes 40 tunni ligi. Ja ma ei kavatse seda järjest sõita!!! Ei-ei. Tagasi Santiagosse lendan 18. novembri öösel. Aitäh-atäh, Kiku, lennupiletite ostmise eest!! Et siis, eriti papi ja teised kodused, ärge sii smuretsege, kui must natuke aega midagi kuulda ei ole. Võtan küll arvuti teele kaasa, aga igas kohas, kus telgi üles panen vist internetti ei pruugi olla. Kui vaja, siis helistage - ehk olen levis.
mulle natke tundub, et olen siia Santiago külge kinni aheldatud. Linn on ju täiesti mõttetu. Suur ja lärmakas ja kohutava liiklusega - üleeile nägin isegi liiklusõnnetust (brrrr). Samas töötab kõik vastu, et ma siit linnaast välja saaksin ja ega ma pole ka palju selle nimel võimelnud. Näiteks kool. Eile pidi olema viimane koolipäev, kuna minu jaoks sai nädal täis - eelmisel nädalal kaks ja sel nädalal kolm päeva. Aga juhtus nii, et meie kooli administraator andis mulle lihtsalt lambist ühe päeva lisaks: "Lõpeta ikka kogu grupiga koos nädala lõpus". Nojah, miks mitte :). Kool on väga tore, õpetajad on suurepärased, rääkimata õpilastest, kellega superfun koos hängida ja juttu puhuda. Igasugustele üritustele kohale ronida - ekskursioonid, peod. Täna näiteks toimub õhtul mingi grillimine kuskil...
Ja siis teine põhjus, miks ma pole linnast välja saanud on muidugi Gosia ja tema sõbrad. Nendega on ka hiiglama lahe koos hängida. Täiesti hämmastavalt toredaid inimesi kohtab siin. Näiteks, kui olime Gosiaga natuke arutanud, et ma peaks endale telefoni muretsema, mis ei ole üldse kallis osta, siis samal õhtul pakkus lambist üks Gosia sõber, et ta saab mulle oma vana telefoni anda. Alguses olin ma päris kindel, et nad olid seda Gosiaga arutanud. Aga tegelikult ei. Gosia ei teadnud asjast midagi. Ei saa ju olla nii, et kui midagi küsid, siis sulle see kohe antakse!!?? Siin kohe mitmel korral nii juhtunud, ei pea suudki lahti tegema. Kui ma varem hellitatud pesamuna ei olnud (või olin?), siis nüüd saan selleks kindlasti :).
Täna on mul plaanis minna veel (lisaks grilli-tsillile) Salvador Allende mälestuskontserdile - 100 aastat tema sünnist. Tegevusi siin jätkub.
Aga jah. Suur eesmärk on ikka linnast välja saada, kuigi hakkan kindlasti siinseid inimesi taga igatsema. Õnneks läheb Gosia ka laupäeval 10 päevaks Mehhikosse ja New Yorki, siis tema oleks niikuinii järgmise nädala plaaniest väljas. Aga mul on nädalavahetuse plaan hakata liikuma põhja. Bussisõit sinna ja peatus siin, siis jälle väike lõõgastav sõiduke ja jälle peatuseke. Buss Atakamasse peaks võtma umbes 40 tunni ligi. Ja ma ei kavatse seda järjest sõita!!! Ei-ei. Tagasi Santiagosse lendan 18. novembri öösel. Aitäh-atäh, Kiku, lennupiletite ostmise eest!! Et siis, eriti papi ja teised kodused, ärge sii smuretsege, kui must natuke aega midagi kuulda ei ole. Võtan küll arvuti teele kaasa, aga igas kohas, kus telgi üles panen vist internetti ei pruugi olla. Kui vaja, siis helistage - ehk olen levis.
No comments:
Post a Comment