Raftingul ei käinudki...

Jah. Liiga palju vett, ütlevad nad. On ohtlik. Ei teagi, kas tunda kurbust või kergendust, et proovida ei saanud.
See-eest ujusime palju basseinis ja tsillisime, grillisime ja sõitsime ringi oma rendiautoga.
Rendiautodest on mul küll nüüd natuke kopp ees. Viimane oli armas, väike ja punane. Aga ühel hetkel, kui kõik autost välja hüppasime kaunist loodust nautima, selgus, et võtmed olid jäänud ette ja autol iselukustuv turvasüsteem. Kes küll sellise tobeduse välja mõtles? Seal me siis passisime, auto lukus ja tuul vihisemas üle kõrvade. Proovisime ja uurisime. Peatasime mööda sõitva auto, kust kaks tüüpi välja karasid ja hakkasid erinevaid muukimismeetodeid kasutama. See oli päris naljakas. Nöörijupike sõlmega, mis sai ukse vahele topitud ja mis pidi sulguma ümber seespool oleva ukselingi. Kruvikeeraja ja traat, mille abil otsiti ukse sees olevat avamisvidinat. Traat uksepilust sisse ja üritus vajutada akna avamis nupule. Vahepeal segati meile valmis rumm koolaga (Sulevile oleks meeldinud :). Aga ei miskit. Lõpuks lõhkusime juhi kõrval oleva väikse akna ja koukisime võtme välja. Kusjuures, selgus ka, et kui uksed on lukus, siis uksed ja aknad ka seestpoolt ei avane. Selline superturvalisus on suisa ebaturvaline. Homme hommikul peame auto tagasi viima ja siis vaatame, kuidas ennast sellest supist välja veeretame. Urjuh. Loodetavasti ei tule üllatust, et reisi lõpuni peame vaid näppu imema. Siiamaani on kohalik rahvas ennast ilmutanud kui sõbralike ja vastutulelikena. Vaatame, kas me sinised silmad ka homme edu toovad :).
Igatahes, rendiautodest on mul kõriauguni. Edaspidi kasutan muid liiklusvahendeid. Hurraa!

Vihmapühad ja jälle päike!

Käisime Chiloel pingviine otsimas. Ja Puerto Varas vulkaane kaemas. Esimeste otsingul eksisime metsa ära ja viimased näitasid ennast vaid kaugelt ja kui lähemale läksime, siis peitsid end pilvede sisse peitu. Seekordne halb õnn meid siiski ei heidutanud. Olime endale laenutanud auto ning mina olin kõigi lõbuks üks juhtidest. Kruusaseid teid pidi üles-alla, paremale vasemale.... Uuuuu!
Neljapäeval kukkus taevas alla. Ma pole siin üldse vihma näinud ja too päev oli ekstramärg. Siis kihutasime mööda saart ja vaatasime minu suureks rõõmuks ägedat arhitektuuri ja vingeid puukirikuid, mida just selles Tsiili piirkonnas leidub. "Minu suureks rõõmuks", sest tundub, et Simone ja eriti Reinhold veedaksid kõik päevad looduses matkates. Mistõttu ei ole sugugi halb, et nendega Patagoniasse lähen ja samuti ei ole halb, et olen juba natuke seda kultuurimaiku siin iseseisvalt maitsta saanud. Näm-näm. Nüüd algab siis tõsisem loodusmatkamine. Näm-näm.
Praegu oleme siis jälle korraks Santiagos, et Gosia kaasa võtta ja siirduda Cajon del Rio Maipo(sse). See asub väga Santiago lähedal. Pidi olema superilus koht. Seal on plaan pidada Gosia hea sõbrantsi Claire'i sünnipäeva (üks tore kanada tüdruk, kes siin töötab ja kes mind on näiteks oma telefoniga varustanud), minna raftingule (kiirest jõest kummipaadiga alla sõitmine: appi, appi!), ratsutama või lihtsalt loodusmatkama.
Isa! Su tervitused, mis meiliga saatsid, on vastu võetud ja tervitatused põrkuvad siinsetelt tagasi!

Järgmisena....

Niisiis. Täna hommikul on meil kõigil natuke juuksed sassis ja silmad paistes. Põhjuseid:

- Eile saabus Simone!!!! Jepijee!
- Eile käisime Santiago kõige uhkemas rajoonis ühe tüübi sünnipäeval. Grillipidu (mulle tundub, et eestlased jäävad tsiilikatele grillipidude korraldamises kõvasti alla ja peavad oma grillirahvaks olemise staatuse auga üle andma. Tsiilikad grillivad isegi jõulude ajal). Aga jah, palju veini ja õlut, liha ja salatit, tantsu.
- Eile lõpetasin ühe pololo-projekti. Projekti lõpetamine läks edukalt ja ilma ebameeldivate tagajärgedeta, oli põhjust tähistada.

Kes me siin siis nüüd oleme ja mida plaanime. Minu reisiseltskonda on lisandunud Reinholdi ja Simone. Simone nimi on vast tuttav. See saksa pipi, kes on juhtumisi mu superhea sõps. Reinhold on Simone üks superhea sõps. Ma polnud temaga varem kohtunud, aga ta on üks väga tore tommi. Kusjuures supernaljakas on see, et nad näevad nii ühesugused välja - kui Reinhold eelmisel teisipäeval tuli, siis me ei suutnud Gosiaga ära imestada. Oli see ikka Reinhold, kes tuli või on Simone juba kohal. Siin nad on:

Ja järgmisena arvan, et teil pole võimalik minust kuulda enne reedet või laupäeva, sest me põrutame nüüd kolmekesi Puerto Montti ja kavatseme veeta 3 päeva Isla Chiloel. See on siis "natuke" Santiagost lõunasse. Plaan on istuda täna öösel bussi peale - sõit Puerto Montti võtab 12h -, homme hommikul laenutada sealt auto ning suunduda saarele. Saar on looduskaitseala ja tugeva identiteediga koht. Pidi olema ideaalne koht elamiseks nagu siit ja sealt kuulnud olen. Vaatame siis, kas ja kunas tagasi jõuab sealt... Praegune plaan on olla reedeks tagasi, siis veedame nädalavahetuse koos Gosiaga.

Tööle või randa?

Ehee. Lootes, et mu tulevased tööandjad seda postitust ei loe, pean kirjtuama ühest väiksest seiklusest, mis ma siin ette võtsin. Nimelt, mõtlesin, et võiks siin natuke üritada tööd teha, kuna paar päeva lihtsalt jobutasin Santiagos jälle. Mõtlesin, et viks elu natuke huvitavamaks teha ja minna mõnda kohvikusse tööle. Kribin-krabin valmis CV, mille üheks osaks täiesti nahhaalselt ka:

EXPERIENCIA PROFESIONAL

• julio – agosto 2008: trabaje como moza en una casa de te llamada Kohvi Annan en Tallinn, Estonia (referencias: Tiiu Sullakatko, telefono 0037255635554, en Ingles).

Viisin CV kolme kohvikusse, mis mulle tundusid sümpaatsed. Lubati uurida ja helistada. Arvasin, et ega nad ei helista, kuna tegelikult mul seda tööd ju niiväga vaja pole ja CV tegemine ja kohvikutesse viimine oli juba lõbus tegevus, aga ikka on huivtav uurida, kuidas mu sinised silmad ja heledada juuksed kohvikuomanike peal töötavad.
Ja, ups! Juhtuski, et üks helistas ning palus mul järgmisel päeval kl 6 õhtul kohal olla. Piinlik lugu, aga siis tuli mul kohe meelde, et too päev lähen ju Gosiaga randa ja järgmisel päeval tuleb Simone ja oleme kutsutud kellegi sünnipäevale grillipärastlõunale ja siis on vaja ju hakata Reinholdi ja Simonega koos reisima ja... Igatahes. Ütlesin sellele mehele ära, et ma ikka ei tule tööle. Kahju natuke, aga mis parata. Loodetavasti Tiu annab mulle kunagi võimaluse tema kohvikus kätt provida... :S ega ma nii ebausaldusväärne ka pole, loodetavasti :S

Tormihoiatus

Selle puhul, et Postimees hoiatab tormi eest ja soovitab inmestel koju jääda ning autoga mitte tänavatel liigelda. Selle puhul, et Jaan nägi Palamuse-Tartu teel kitsekarja ja nelja kraavis konutavat autot. Selle puhul, et on laupäev ja Gosial on vaba päev.
Selle kõige puhul lähevad kaks tibi täna bussiga randa päevitama, kreemitama, ujuma, kalaroogasid sööma, rannaasulaid uurima, laupäeva pühitsema. Õhtuks oleme tagasi linnas, et hommset Simone saabumist mitte maha magada. Yepikajee!

Kõik laabus, kui...

* Pisco Elqui turismibüroos öeldi, et täna on tähtede vaatamise tuur ainult prantsuse keeles, aga kui leidub üks inimene veel, siis saab teha ka inglise keeles. Ning 100 meetrit eemale jalutades tuleb vastu üks tüüp USAst, kes on nõus minuga liituma. Viupsti tähti kaema ning leitud kareisikaaslase mitmeks päevaks.
* kukkusin ja käe välja väänasin, siis oli kohe restorani töötaja käe pärast, kes jääkoti tõi ning ka hiljem oli vaja vaid mõnda söögikohta sisse astuda, kui uus jää kilekotiga käe peal.
* otsustasin, et pean paistes käe pärast väikse alkoholivaba nädala, siis olid kohe keks shvitsi tüüpi käepärast võtta, kellele oma kaasas olnud veinipudel kinkida. Kõik rõõmsad ja mul kott kergem. :)
* jõudsin õhtul kl 10 bussijaama oli kohe tunni aja pärast väljumas buss sinna, kuhu minagi tahtsin minna.
* olin linnas, kus polnud rahavahetuse võimalust, järgi vaid 15 000 peesot ning avastus, et pangakaart on Santiagosse jäänud ja bussijaamas öeldakse, et buss Calamasse (100km enne San Pedrot) maksab 15 600 peesot. Teises bussijaamas maksis pilet San Pedro de Atacamasse (kuhu tegelikult tahtsingi minna) vaid 12 000 peesot. Yeee!
* San Pedros öömaja otsisin ja ühte kämping-hotelli sisse astusin, siis teatas retseptsionist, et siia pole küll mõtet jääda - kallis ja igav. Näitas mulle kätte kolm korda odavama ja ägedama kämpingu ja ka odavamad söögikohad ja mõnusamad baarid linnas. Tänau temale sattusin suurepärasesse seltskonda!
* fotokas ununes tuurile kaasa võtta, siis on käepärast sõber USAst, kelle fotokaga saab pilte teha ja pärast oma arvutisse tõmmata.
* süda oli palavusest paha ja tahtsin kaua magada, siis tänu heale soovitusele oli telk paigutatud täpselt mõnusa puu alla, ning ei mingit probleemi ärgata alles kl 11 päeval. (Arvestades päikese intensiivsust, siis oli see täiega erakordne!)
* maha istuda ja natuke kohaliku kaarti uurida ja pärastlõunaks tegevust mõelda, siis ilmub su kõrvale tüüp, kes kutsub koos jalgratastega tiiru tegema. Super! Plaan olemas!
* ootasin hommikul kl 4.30 bussi, mis viib geisreid vaatama, ning see buss üle poole tunni hiljaks jäi (sellel ajal olin endale juba peaaegu teise bussi leidnud, kes lubas mind kaasa võtta), siis ilmub buss just 1min enne asendusbussi naasmist ning lisaks toredale seltskonnale bussis tehakse mulle veel ootamise kompenseerimiseks rahvuspargi piletid välja, 3 500 peesot võidetud!
* kell oli saanud märkamatult 6 õhtul ning teadsin, et hommikul pean vähemalt kl 7 linnast väljuma, et lennuki peale jõuda, aga pole õrna aimugi, mis transpordiga sinna lennujaama saab ning bussijaamadest öeldakse, et bussid väljuvad mu jaoks liiga hilja... Mainisin probleemi oma kämpingu kaaslastele ja terve kari võtab sind käe kõrvale ja jalutab sinuga läbi terve linna, et sobivat varianti leida. Lõpuks oli mulmõistliku hinnaga oma privaatbuss, mis võttis hommikul päikesetõusul kodu ukse eest peale ja viis otse lennujaama.
* pabistasin, et olen passi Santiagosse jätnud ning ei tea, kas lennukisse ikka saab, siis ei küsinud keegi mingit bassi ja õgusalt kiigati IDd. Astu aga lennukisse jaasu suurepäraseid mägivaateid nautima.
Ja peamine. Kui tunned eind natuke üksikuna, siis on paari sammu pärast su juures kas mõni hulkuv koer või inimene, kes rõõmsalt oma seltskonda pakub, viimane ka vestleb.

Mis ma siin hõiskan...

Jah. Hõiskan siin koguaeg, et kõik on nii äge. Aga, mis see "äge" siis tähendab? Nojah, see tähendab päris paljusid asju. Näiteks:
- need pildid, mis ma siia sikutasin. Kõrbemaastik tühi ja viljatu, aga samas meeletult huvitav ja teistsugune, ning kui paned keele vastu maad, siis tunned soola maitset (küll natuke ka liiva jääb keelele).
- kaugusest paistvad lumised vulkaanid ja auravad geisrid, milles vesi muliseb ja keeb ka siis, kui väljas on tegelikult -10 kraadi (too hommik, kui sinna läksime, siis tõepoolest oli -10 kraadi!)
- kuumaveeallikas, kus soe ja soolane vesi ja kus saab mõnusalt sireeni mängida.
- ja, mis kõige olulisem. Need kõik kokkusattumised ja vedamised, mis minuga on juhtunud. Miskit lihtsalt ei saa halvasti minna. Kohe, kui on mingi probleem, siis leidub ka lahendus, ennekõike inimene, kes tuleb appi. Aga nende kohta kirjutan eraldi peatüki.
Nautige pilte:

/pildid teinud: Andrews ja Jorge/
(see viimane pilt on eriti oluline - nende inimestega veetsin tegelikult enamuse ajast San Pedros, kuna päeval on seal nii palav, et tuleb ainult vedeleda ja juttu puhuda ning pärast pärastlõunast ekskursiooni on muidugi vaja õhtul kellegagi pidutseda :)

Aga nüüd olen tagasi Santiagos. Siia on saabunud ka Simone sõber Reinhold, kes usinasti õpib DELE testiks ja kellega ma räägin ainult hispaania keeles - hämmastav, mis maailmavaatelisi arutelusid on võimalik hispaania keeles maha pidada. Ma ei arvanud, et see nii kiirelt võimalik on. Pühapäeval tuleb ka Simone.

P2eval on palav ja 66sel on kylm

Täiega imelik. P2eval on siin nii palav, et ei jaksa varvstki liigutada, öösel jällegi nii jahe, et tantsi ennast vahuseks või poe sooja magamiskoti sisse kerra. Magamiskott on mul õnneks aus :).

Esimene päev San Pedros möödus meeletu iivelduse saatel. Kuidas saab selline kliima eksisteerida? Sokutasin ennast veel ühele turismiringile ja tundsin mõnu, kui sai jälle bussi istuda. Tegelikult oli ringreis super - maastik on siin enneolematu ettekujutamatu. Ja kui paned keele vastu maad, siis tunned soola maiku. Olen ennast mölinud ka hommikuseks geisrite vaatamise tiiruks, aga lükkasin seda juba kaks korda edasi - esimest korda arvasin, et parem on magada üks pikk uni ja teine kord veensid poisid mu kämpingust, et ma lükkaks tuuri päeva võrra edasi - laupäeva õhtul peab ometi pidutsema, mitte mõtlema, et pühapäeva hommikul on vaja kl 4 tõusta. Ja pidu oli tõesti seda väärt.

Aga jah, elan siin ühes väga toredas kämpingus, kus elab veel lisaks mõnele üksikule tüdrukule ka trobikond tsiili poisse. Paljud ei olegi niisama turistid vaid töötavad siin linnas. Kokad, ettekandiad restoranides, giidid tuuridele. Kui kauemaks siia jääksin läheks vist ise ka tööle - kallis on siin.
Linn on muidu turiste täis, et ei taha väga ringi käiagi. Aga meie kämpingus magatakse kaua, vedeletakse ja juteldakse pool päeva kuni kella 4ni (vahepeal tehakse süüa), mil läheb ilm natuke normaalsemaks ja siis ehk võetakse midagi ette või minnakse tööle - oleneb kes. Ja inimesed on supermuhedad ja abivalmid ja toredad. Ja koguaeg valims minuga väga aeglaselt rääkima, et ma ka aru saaksin ja valmis kuulama mu puterdusi. Armas!

Muide, selline sooladerohkus ja soola aurud õhus (eriti liitium?) pidid inimestele rahustavalt mõjuma. Et kogu maailma hipid, kogunege! Ma ei tea täpselt, kas see on tõsi - keegi rääkis mulle. Igatahes on see soolane õhk mu haigele käele väga hästi mõjunud - on teine nüüd ainult sinine. Ei mingit paistetust! Jepikajee!!!

Kohtumiseni j2lle!

Muchos besos!

Taevas6el on kartulikott

Tervitus üle pika aja. Kuidas teil läheb? Kuna keegi helistanud pole, siis eeldan, et kõik on hästi.

Ma olen omadega jõudnud San Pedro de Atacamasse. Tulin siia bussiga tehes mõningasi peatusi tee peal, mis osutusid ülimõnusateks. Pussiga on öösiti päris mugav sõita, kuigi päris hästi ikka magada ei saa.

Käisin ära külakeses nimegaPisco Elqui, mis asub orus, kus on maaima kõige selgem taevas. Seal asub palju observatoorime ja tähtede vaatamine on yks põhilisi atraktsioone. Neid ma seal siis ka vaatasin ja kulistasin mõnuga Pisco Souerit, mis on Tsiili tüüpiline naps. T2itsa mõnus. Ostsin ka paar pudelit Piscot endaga kaasa, aga ei saa veel lubada, et see Eestisse j6uab :). Selline mõnus naps. Otsige ise netist, kui tahate täpsemalt teada - siin on nett aeglane. Lisaks napsule vaatasin tähti ka, esimest korda siis lõunapoolkeral ja sain teada, et taevasõela hüütakse siin kartulikotiks, sest kui see taevasse ilmub, siis on õige aeg hakata põldu koristama. Kartulid on teatavasti Tsiili põritolu taimed. Aga ka muu jurekraami poolest on see maa meeletult rikas. Papile siin meeldiks - erinevad gemüsed igaks päevaks.

Seal sain muide tuttavaks ühe üksinda reisiva Ameerka kutiga, kellega juhtumisi just ka pool tundi tagasi siin San Pedros kohtusin. Ja siis kohtasin siin veel paari saksa turisti, kellega käisime koos Puconis vulkaani vallutamas - Tsiili on väike või siis olen külastanud lihtsalt kõige tüüpilisemaid turismiatraktsioone . Ei tea, millal ma siin kedagi teie hulgast kohtan :). Samas olen siin paljudele esimene eestlane. Ja ise pole ühtegi estlast näinud.

Niisiis, lähen täna ja homme hommikul selle ameeriklasega koos ekskursioonitama. Teen kahe päevaga need turistiatraktsioonid ära ja siis hakkan puhkama. Ehk siis võtan ratta ja sõidan ise ringi. Rattasõit sellise palava ilmaga on muidugi tappev - proovisin juba Pisco Elquis - aga samas saab minna täpselt sinna, kuhu ise tahad. Samas on mu käsi hetkel nati välja väänatud ja paistes mis takistab veidi rattasõitu - loodetavasti terveneb kiiresti.

Aga nüüd oma mõnusasse kämpingusse soojemate riiete järgi - ei kujuta ettegi, et siin v6iks mitte palav olla, aga kui päike loojub, siis pidi minema väga jahedaks -, ja fotoka järgi ning siis olen valmis turismitama.

Ja veel. Olen siin reisides enda kohta avastanud, et ma olen täielik ohmu ja ei oska üldse tänada ja paluda. Päris mitu imelikku olukorda seetõttu tekkinud. Aga yritan 6ppida. "ärge siis ehmatage, kui ma tagasi tulles iga asja peale aitäh ja palun ütlen :), sest see siin tõepoolest niimoodi käib. Ja see on väga armas.

Linnavang

No kaua v6ib! Olen ikka Santiagos. T2na 6htul siis lahkun. Jah-jah! Siit on kuidagi nii raske v2lja saada. Mitte, et busse ei liiguks v6i ei oleks mingeid muid v6imalusi transpordiks. Lihtsalt, siin on yks film k2ima l2inud, milles tahan natuke osaleda :). Ehk siis yks m6us seltskond on tekkinud... Eile n2iteks h2ngisin lihtsalt terve p2eva yhest k6rtsist teise, yhest kohvikust teise. Selline m6nus 6llelaup2ev, mis algas juba kl 2 p2eval ning l6ppes juba kl 10, kui filmi yritasime vaadata, aga mina selle ees lihtsalt 2ra vajusin. Nyyd l2hme katusele passeini 22rde. T6otab tulla sarnane pyhap2ev..

Aga jah, kirjeldan natuke plaani, kuhu kavatsen minna. Ei tea, kui tihti teel olles internetti sattun, et oma tegevustest ylevaadet anda. Niisiis, t2na 66sel p6rutan linnas uunas nimega La Serena. Eesm2rk on kylastada sinna l2hedale j22vaid orge, kus on maailma k6ige selgem taevas ning mitmed observatooriumid. Yks Gosia s6ber, Pawel, t66tab seal yhes observatooriumis ning loodetavasti on ta n6us mulle 6ist ekskursioon tegema :). Nii, paar p2eva seal kandis ja siis edasi Atakama k6rbe suunas. San Pedro de Atacama on mu j2rgmine eesm2rk. Kuuldavasti meeletult turistikas, aga sealsed soolav2ljad, kuumavee allikad jne on mul eesm2rk yle kaeda. V6ibolla sattub ka yle piiri Boliiviasse. See ongi lyhidalt k6ik. Lihtne! Ja, nagu 6eldud, tagasi 18.-19. nov vahelisel 66l.

PS: vabandust t2pit2htede puudumise p2rast. Ei kasuta hetkel oma arvutit ja ei tea neid koode...

Kingitus

Kas teil kellelgi on pähe tulnud kinkida oma sõpradele keedupeeti. Mulle ja Gosiale tegi täna sellise kingituse Coto :)

Veel üks päev Santiagos

Hmmm,
mulle natke tundub, et olen siia Santiago külge kinni aheldatud. Linn on ju täiesti mõttetu. Suur ja lärmakas ja kohutava liiklusega - üleeile nägin isegi liiklusõnnetust (brrrr). Samas töötab kõik vastu, et ma siit linnaast välja saaksin ja ega ma pole ka palju selle nimel võimelnud. Näiteks kool. Eile pidi olema viimane koolipäev, kuna minu jaoks sai nädal täis - eelmisel nädalal kaks ja sel nädalal kolm päeva. Aga juhtus nii, et meie kooli administraator andis mulle lihtsalt lambist ühe päeva lisaks: "Lõpeta ikka kogu grupiga koos nädala lõpus". Nojah, miks mitte :). Kool on väga tore, õpetajad on suurepärased, rääkimata õpilastest, kellega superfun koos hängida ja juttu puhuda. Igasugustele üritustele kohale ronida - ekskursioonid, peod. Täna näiteks toimub õhtul mingi grillimine kuskil...
Ja siis teine põhjus, miks ma pole linnast välja saanud on muidugi Gosia ja tema sõbrad. Nendega on ka hiiglama lahe koos hängida. Täiesti hämmastavalt toredaid inimesi kohtab siin. Näiteks, kui olime Gosiaga natuke arutanud, et ma peaks endale telefoni muretsema, mis ei ole üldse kallis osta, siis samal õhtul pakkus lambist üks Gosia sõber, et ta saab mulle oma vana telefoni anda. Alguses olin ma päris kindel, et nad olid seda Gosiaga arutanud. Aga tegelikult ei. Gosia ei teadnud asjast midagi. Ei saa ju olla nii, et kui midagi küsid, siis sulle see kohe antakse!!?? Siin kohe mitmel korral nii juhtunud, ei pea suudki lahti tegema. Kui ma varem hellitatud pesamuna ei olnud (või olin?), siis nüüd saan selleks kindlasti :).
Täna on mul plaanis minna veel (lisaks grilli-tsillile) Salvador Allende mälestuskontserdile - 100 aastat tema sünnist. Tegevusi siin jätkub.
Aga jah. Suur eesmärk on ikka linnast välja saada, kuigi hakkan kindlasti siinseid inimesi taga igatsema. Õnneks läheb Gosia ka laupäeval 10 päevaks Mehhikosse ja New Yorki, siis tema oleks niikuinii järgmise nädala plaaniest väljas. Aga mul on nädalavahetuse plaan hakata liikuma põhja. Bussisõit sinna ja peatus siin, siis jälle väike lõõgastav sõiduke ja jälle peatuseke. Buss Atakamasse peaks võtma umbes 40 tunni ligi. Ja ma ei kavatse seda järjest sõita!!! Ei-ei. Tagasi Santiagosse lendan 18. novembri öösel. Aitäh-atäh, Kiku, lennupiletite ostmise eest!! Et siis, eriti papi ja teised kodused, ärge sii smuretsege, kui must natuke aega midagi kuulda ei ole. Võtan küll arvuti teele kaasa, aga igas kohas, kus telgi üles panen vist internetti ei pruugi olla. Kui vaja, siis helistage - ehk olen levis.

Kuum Lõunamaa

Mõned asjad, mis mulle siin väga meeldivad, aga mida Eestis niisama lihtsalt ei kohta.
1. Kui saad kellegagi tuttavaks või kohtud tuttavaga, siis suudled teda põsele ja kui tahad, siis samaaegselt kallistad. See on lihtsalt hiiglama armas. Kohe tekkib selline soe kontakt. Kamerunis mulle küll see musitamine ei meeldinud (seal mõlemale põsele), aga siin kuidagi teistmoodi.
2. Alati küsitakse "kuidas läheb" ja alati vastatakse "hästi". Viimasel ajal mul Eestis tundus, et kui küsid kelleltki, et kuidas tal läheb, siis oli reeglina halbu, nukraid või masendavaid uudiseid kuulda. A siin on see vastus kuidagi loomulik. Esiteks, eks lähebki hästi, aga teiseks, kui ei lähe hästi, siis võid ka proleemidest kohe pajatama hakata.
3. Lapsed lehvitavad tänavatel peatusest väljuvatele kaugliini bussidele. Head teed! Head teed!
4. Koeri on tänavatel palju. Kahjuks hulkuvaid koeri. Aga nad on kõik jõle sõbralikud. Kui Puconi rannas end veidi puhkama sirutasin, siis oli kohe mitu koera juures, kes minu kõrvale pikutama jäid. Koerad kohe teavad, et ma olen Murks. Õnneks nad pole väga pealetükkivad vaid pakuvad lihtsalt seltsi. Pole veel ühtegi koera haukumas kuulnud.
5. Eheee, ja siis veel see asi, mida kindlasti eestis ei kohta :). Iga teine meesterahvas tänaval hüüab sulle, kui ilus või kaunis sa oled: "linda!", "preciosa!" :)))). Nojah. Ega ma seda väga südamesse võta, aga lahe on kuulda küll.
No eks neid asju ole siin veel, mida avastada ja mida heaks või pahaks panna. Seda nimekirja ma veel lukku ei pane.

Üksinda matkamine

Viimased kolm päeva olen tegelenud üksinda matkamisega. Seda küll mitte päris üksi looduses vaid kasutades meeletuid turismivõrgustikke ja võimalusi algusega linnast nimega Pucon. Ma arvan, et iga teine maja selles linnas on hostel ja iga kolmas pakub mingit matka, giidi, varustust ümberkaudsetele radadele. Suurimaks atraktsiooniks on siin võimas vulkaan Villarrica. Kui lapäeva hommikul pärast öist bussisõitu siia jõudsin, siis oli taevas pilves ja ilm sombune ning ei tekkinud mingit arusaama, et miks ma siia üldse tulin. Väsinud olin ka, sest kuigi bussis on pingid mugavad, siis maamine nendes siiski suhteliselt tülikas. Päeva peale sai aga asi selgeks. Uuuu, kui äge:No, igatahes ajas mind see turismirohkus alguses päris segadusse ning panin putku lähedal asuva rahvuspargi suunas. Rahvuspargi suurimaks atraktsiooniks termid (kuhu ma ei läinud) ja erinevt värvi ja kõrgusel asuvad järved (kuhu ma läksin).Ja siis. Esmaspäeval see juhtus. Vallutasin oma elu teise vulkaani. Que lindo! Läksime sinna kuuese grupina - pärast pikki otsinguid ja hindade valimist ei jäänud muud üle kui üks ära võtta. Valisin selle, kus olid lihtsalt muhedad inimesed ja sain a hinda nati kaubelda, kuigi kauplemine neile vist väga ei meeldinud. Igatahes. Valik oli suurepärane. supertoredad giidid ja grupp koosnes ka arsatest inimestest. Põhimõtteliselt olid kõik hllemad rännumehed Saksast, Inglismaalt, Iirist, Shotist ja tegid suured silmad, et ühe eestlas eest leidsid. Eesti turisti on siin vist tõepoolest raske leida. Ma pole veel ühegi eestlasega kokku puutunud. Aga mõned pildid ka.
"Vaade pilvedele all orus"; "Võimukas vulkaanivallutaja"; "Meie grupp"; "Stiilinäide, kuidas vulkaani otsast tagumiku peal alla kelgutada"