Kunagi arutasime Teaga, et Tartus on päevad sageli sellised, et hommikuti reeglina ei tea, kuhu õhtuks sattud või milliseks on päev kujunenud, sest ikka tulevad erinevad sõbrad-tuttavad välja mitmesuguste ettepanekutega üht või teist ette võtta, tekkib endal geniaalne plaan, mis kõik teha või lihtsalt langevad erinevad asjaolud kokku ja kujundavad olemist. Eile oli mul siin täpselt selline päev.
Alguseks üks pikk hommik mitme tassi kohviga; raamatuga, mis aitas teiste ärkamist oodata; kinnisvaramaakleriga, kes tuli ja sõimas kahte üürniku kohalike sõimusõnadega :S. Nojah, pärast maakleriga asjade läbi arutamist ja lahendamist otsistasime kesklinna minna. Ma polnud sinna veel jõudnudki..
Linn on suht mitte midagi ütlev, hall ja labane. Siin on palju kõrgeid modernseid klaasmaju ja mõned koloniaalajastule omased majad, milledest paljud on tegelikult maha lammutatud ja modernsemat asemele ehitatud. Linn on tohutult suur. Aga übritsevad mäed teevad selle muidugi mõnusaks omapäraseks ja õnneks leiduvad mõned üksikud muhedad kohad.
Ja mis siis ikka juhtus. Kõnnid; käid super modernses kultuurikeskuses-muuseumis,;tsekkad peaväljakut, mis rahvast pungil; üritad mitte tähle panna kõik õhusuudlusi enda suunal; ronid künka otsa, et osa saada udusest linnavaatest koos mitmete turistidega; istud mõnusas restos ja sööd super-hüperhead pescadot; jalutad ringi piirkonnas, mis kubiseb väikepoodidest, restoranidest, suveniiripoodidest ja näed väljaspoolt ühte Pablo Neruda maja. Siis lähed istud kõrtsi ja ootad, millal üks eelmisel õhtul kohatud Clare kavatseb sinuga liituda...
Ning siis läheb juba hullemaks. Lauda hakkavad täitma mingit tundmatud näod, kelle põski sa kohe esimesest kohtumisest peale suudlema hakkad (isa, ära ehmata - siin mitte ainult ei anta kätt, ei kallistata, vaid ka musitatakse tervituseks üksteist), lauda koguneb huvitavaid inimesi ca 10 ringis. Kes on pärit Kanadast, Mehhikost, Venezueelast, Denverist, uhuhuu, kes kõike enam mäletab. Sinu ees on klaas Pisco Sauerit (kohalik naps toore muna ja sidruniga) ja muutkui vatrad ja vatrad ning kuuled huvitavaid elulugusid. Kuna homme on Tsiilis valimispäev, siis uletakse baar kl 12 ja alkoholi enam kusagilt ei saa. Siiski leitakse võimalused, pudelid ja ka korter, kus juttu edasi puhuda. Uhuuu, pidu kestab hommikuni, mille jooksul on lõualuud ribadeks räägitud, salsat ja muud toredat tantsitud, öist õhku nauditud ja saadud tuttvaks pea kõikide välismaalastega, kes Tsiilis elavad. Lahe!
PS: Gosia tervitab (eriti papit) ja kutsub kõiki külla!
Alguseks üks pikk hommik mitme tassi kohviga; raamatuga, mis aitas teiste ärkamist oodata; kinnisvaramaakleriga, kes tuli ja sõimas kahte üürniku kohalike sõimusõnadega :S. Nojah, pärast maakleriga asjade läbi arutamist ja lahendamist otsistasime kesklinna minna. Ma polnud sinna veel jõudnudki..
Linn on suht mitte midagi ütlev, hall ja labane. Siin on palju kõrgeid modernseid klaasmaju ja mõned koloniaalajastule omased majad, milledest paljud on tegelikult maha lammutatud ja modernsemat asemele ehitatud. Linn on tohutult suur. Aga übritsevad mäed teevad selle muidugi mõnusaks omapäraseks ja õnneks leiduvad mõned üksikud muhedad kohad.
Ja mis siis ikka juhtus. Kõnnid; käid super modernses kultuurikeskuses-muuseumis,;tsekkad peaväljakut, mis rahvast pungil; üritad mitte tähle panna kõik õhusuudlusi enda suunal; ronid künka otsa, et osa saada udusest linnavaatest koos mitmete turistidega; istud mõnusas restos ja sööd super-hüperhead pescadot; jalutad ringi piirkonnas, mis kubiseb väikepoodidest, restoranidest, suveniiripoodidest ja näed väljaspoolt ühte Pablo Neruda maja. Siis lähed istud kõrtsi ja ootad, millal üks eelmisel õhtul kohatud Clare kavatseb sinuga liituda...
Ning siis läheb juba hullemaks. Lauda hakkavad täitma mingit tundmatud näod, kelle põski sa kohe esimesest kohtumisest peale suudlema hakkad (isa, ära ehmata - siin mitte ainult ei anta kätt, ei kallistata, vaid ka musitatakse tervituseks üksteist), lauda koguneb huvitavaid inimesi ca 10 ringis. Kes on pärit Kanadast, Mehhikost, Venezueelast, Denverist, uhuhuu, kes kõike enam mäletab. Sinu ees on klaas Pisco Sauerit (kohalik naps toore muna ja sidruniga) ja muutkui vatrad ja vatrad ning kuuled huvitavaid elulugusid. Kuna homme on Tsiilis valimispäev, siis uletakse baar kl 12 ja alkoholi enam kusagilt ei saa. Siiski leitakse võimalused, pudelid ja ka korter, kus juttu edasi puhuda. Uhuuu, pidu kestab hommikuni, mille jooksul on lõualuud ribadeks räägitud, salsat ja muud toredat tantsitud, öist õhku nauditud ja saadud tuttvaks pea kõikide välismaalastega, kes Tsiilis elavad. Lahe!
PS: Gosia tervitab (eriti papit) ja kutsub kõiki külla!
2 comments:
Aga mina olen Toila Spas koos Sagaaraga, esimesed protseduurid tehtud, lounast koht pungil, 1,5 tunni parast tuleb massaas. ema
Uuu, selline viis sügisvaheaega veeta on küll ainult mõnus! Ärge siis vahepeal õues külmetage!
Tervitused Sagaarale!
Post a Comment