Nii, Santiagos on tore.
Istun praegu päris oma kodu rõdul. Poole tunni pärast saabuvad külalised, hakkame ühe poola tüdruku sünnipäeva pidama. Täna magasin kaua, vedelesin ja ronisin siin kodu lähedal ühe mäe otsa. Siis otsisime poodidest tükk aega sobiva sünnipäevatorti. Kusjuures mulle hakkab tunduma, et Hemingway on oma lausega natuke mööda pannud, minu meelest on hoopiski igas sadamas ees vähemalt üks poolakas, siin on neid vähalt 15 :), keda Gosia tunneb.
A mis ma seletan siin oma kodust. Nimelt on mul siin Santiagos täitsa kindel oma baaslaager, kuhu võib iga hetk sisse karata, magada ja niisama olla. Täna tegime mulle omad võtmedki. Pole nagu tavaline reisimine, et kanna koguaeg oma tavaari kaasas vaid võta vajalikd asjad ja mine päevaks, paariks või nädalaks kuhu tahad ning alati saab siia tagasi tulla, kui üle viskab. Praegu mul pole veel tunnet, et peaks kuskile minema. Siin Santiagoski veel vaja üht koma teist avastada.
Jah, näiteks on linn täiesti hämmastavalt euroopalik. Poode, supermarketeid, kohvikuid, parke on maa ja ilm. Igal pool käib vilgas ehitus nagu Tallinnas paar aastat tagasi. Isegi oma jõe on nad suutnud kanalisse ajada (mis sellegipoolest näeb väga värske välja). Linnas ülse kõrgete pilvelõhkujate pole vaadates jääb mulje, et neid on lõputult. Aga siis järsku avastad, et majade taga polegi teised majad, vaid paistavad hoopis lumised mäetipud.
Inimesed. Inimesi on väga palju ja nad tunduvad ülimalt lahked ja toredad. Gosial on teooria, et nad lihtsalt niiväga armastavad ja austavad iga Euroopaliku välja nägemisega inimest, et see on ühest küljest meelitav, aga smas hirmutav, kuna neil endil nii madal enesehinnang on. Koguaeg peab valvel olema taskuvaraste eest - eile õhtul käisime kõrtsus, kus sai koti klõpsuga tooli külge kinnitada, et keegi seda ära ei saaks võtta :). Ja inimesed on suhteliselt lühiksesed. Ma tunnen ennast täiseti võrdväärses pikkuses olevat. Paljud on lühemad, paljud sama pikad ja mõned ka pikemad. Kusjuures noorte hulgas hakkavad silma meeletud emode hulgad (ema-isa, küsige Sanna käest, mis see tähendab), nad on juba niigi tumedate juuste ja tumeda verega, aga ikka on naljakas kohata sellist indiaani näojoontega emo.
Nii, kiire lõpp. Külalised varsti kohal, peab sättima. Homseni
Istun praegu päris oma kodu rõdul. Poole tunni pärast saabuvad külalised, hakkame ühe poola tüdruku sünnipäeva pidama. Täna magasin kaua, vedelesin ja ronisin siin kodu lähedal ühe mäe otsa. Siis otsisime poodidest tükk aega sobiva sünnipäevatorti. Kusjuures mulle hakkab tunduma, et Hemingway on oma lausega natuke mööda pannud, minu meelest on hoopiski igas sadamas ees vähemalt üks poolakas, siin on neid vähalt 15 :), keda Gosia tunneb.
A mis ma seletan siin oma kodust. Nimelt on mul siin Santiagos täitsa kindel oma baaslaager, kuhu võib iga hetk sisse karata, magada ja niisama olla. Täna tegime mulle omad võtmedki. Pole nagu tavaline reisimine, et kanna koguaeg oma tavaari kaasas vaid võta vajalikd asjad ja mine päevaks, paariks või nädalaks kuhu tahad ning alati saab siia tagasi tulla, kui üle viskab. Praegu mul pole veel tunnet, et peaks kuskile minema. Siin Santiagoski veel vaja üht koma teist avastada.
Jah, näiteks on linn täiesti hämmastavalt euroopalik. Poode, supermarketeid, kohvikuid, parke on maa ja ilm. Igal pool käib vilgas ehitus nagu Tallinnas paar aastat tagasi. Isegi oma jõe on nad suutnud kanalisse ajada (mis sellegipoolest näeb väga värske välja). Linnas ülse kõrgete pilvelõhkujate pole vaadates jääb mulje, et neid on lõputult. Aga siis järsku avastad, et majade taga polegi teised majad, vaid paistavad hoopis lumised mäetipud.
Inimesed. Inimesi on väga palju ja nad tunduvad ülimalt lahked ja toredad. Gosial on teooria, et nad lihtsalt niiväga armastavad ja austavad iga Euroopaliku välja nägemisega inimest, et see on ühest küljest meelitav, aga smas hirmutav, kuna neil endil nii madal enesehinnang on. Koguaeg peab valvel olema taskuvaraste eest - eile õhtul käisime kõrtsus, kus sai koti klõpsuga tooli külge kinnitada, et keegi seda ära ei saaks võtta :). Ja inimesed on suhteliselt lühiksesed. Ma tunnen ennast täiseti võrdväärses pikkuses olevat. Paljud on lühemad, paljud sama pikad ja mõned ka pikemad. Kusjuures noorte hulgas hakkavad silma meeletud emode hulgad (ema-isa, küsige Sanna käest, mis see tähendab), nad on juba niigi tumedate juuste ja tumeda verega, aga ikka on naljakas kohata sellist indiaani näojoontega emo.
Nii, kiire lõpp. Külalised varsti kohal, peab sättima. Homseni
3 comments:
Murks, mis see on sul seal, sama lebo mis siin??? 8)
Ega pasun pole klaver! nagu papi ütles, kui Inx ja Kiku olid üle poole tunni hiiu kandle helistikku jutus paika pannud. mammi
Iga sai läheb kunagi kõvaks.
Svetale: ei ole sama lebo. hoopis lilleline, linnulaululine ja päikselaiguline lebo on :)
Post a Comment