Õnneks oli lennureis nii pikk ja natuke tüütu, et tõesti tekkis tunne nagu oleks kuskile kaugele sõitnud. Tegelikult pesin selle aja jooksul vaid korra hambaid :S.
Aga tõepoolest, siin ma siis nüüd olen, Gosia mõnusas magamistoas. Väljas on heleroheline, päikseline, eemalt paistavad lumised mäetipud. Hommikul ajasin Gosia kahjuks natuke närvi, sest kui kohale jõudin nad miskipärast mu tihedat uksekella andmist ei kuulnud ning kuna mul oli täiesti kopp ees istumisest ja ootamisest, siis läksin natuke hulkuma. Kahjuks see kujunes 1,5 pikkusreks matkaks (sest eksisin vahepeal ära) ja selle ajaga jõudis Gosia juba lennujaamas mind otsimas käia ning kõik oma sõbrad-tuttavad närvi ajada, ise ka tublisti närvitseda. Ohjah. Aga lõpuks kohtusime ja jällenägemisrõõm oli suur. Nüüd ta lippas tööle ja mina jäin siia ennast sisse elama.
Muide, kell on alles 11.46, teil juba 17.46 :S Mul on veel pikk ja elamusterohke päev ees, teil algab juba õhtu :)
Esmamulje järgi võin küll öelda, et mulle siin juba hiiglama meeldib. Inimesed ütlevad tänaval "Tere hommikust" kui vaiksemas kohas mööda kõnnivad :). Pasiikontrolli poiss hakkas muga vestlema nagu vana sõbraga. Ja koerad, kes inimeste kottidest toitu otsisid - igasuguse rohelise kraami sisse toomine on rangelt keelatud (ka pähklid, rosinad, õunad jne), et kaitsta riigi loodust-põllumajandust ja selleks eraldi välja õppinud koerad lennujaamades. Koer millegipärast arvas, et mu kotis on miskit huvitavat, kuigi tegelikult polnud, ja koerapoiss oli väga tore ja lahke - ei mingit õiendamist, kõike saab rahulikult ja rõõmsalt ajada.
Aga nüüd pessu ja siis uusi elamusi otsima. Ja seda hispaania keelt tuleb veel palju õppida - ikka väga vähe saan aru, veel vähem enda mõtteid välja öeldud.
Aga tõepoolest, siin ma siis nüüd olen, Gosia mõnusas magamistoas. Väljas on heleroheline, päikseline, eemalt paistavad lumised mäetipud. Hommikul ajasin Gosia kahjuks natuke närvi, sest kui kohale jõudin nad miskipärast mu tihedat uksekella andmist ei kuulnud ning kuna mul oli täiesti kopp ees istumisest ja ootamisest, siis läksin natuke hulkuma. Kahjuks see kujunes 1,5 pikkusreks matkaks (sest eksisin vahepeal ära) ja selle ajaga jõudis Gosia juba lennujaamas mind otsimas käia ning kõik oma sõbrad-tuttavad närvi ajada, ise ka tublisti närvitseda. Ohjah. Aga lõpuks kohtusime ja jällenägemisrõõm oli suur. Nüüd ta lippas tööle ja mina jäin siia ennast sisse elama.
Muide, kell on alles 11.46, teil juba 17.46 :S Mul on veel pikk ja elamusterohke päev ees, teil algab juba õhtu :)
Esmamulje järgi võin küll öelda, et mulle siin juba hiiglama meeldib. Inimesed ütlevad tänaval "Tere hommikust" kui vaiksemas kohas mööda kõnnivad :). Pasiikontrolli poiss hakkas muga vestlema nagu vana sõbraga. Ja koerad, kes inimeste kottidest toitu otsisid - igasuguse rohelise kraami sisse toomine on rangelt keelatud (ka pähklid, rosinad, õunad jne), et kaitsta riigi loodust-põllumajandust ja selleks eraldi välja õppinud koerad lennujaamades. Koer millegipärast arvas, et mu kotis on miskit huvitavat, kuigi tegelikult polnud, ja koerapoiss oli väga tore ja lahke - ei mingit õiendamist, kõike saab rahulikult ja rõõmsalt ajada.
Aga nüüd pessu ja siis uusi elamusi otsima. Ja seda hispaania keelt tuleb veel palju õppida - ikka väga vähe saan aru, veel vähem enda mõtteid välja öeldud.
4 comments:
timbu-limbu! luku-nuku!
tralala!
Murks on Tsiiiiiilisssss:)
olgu tal seal roheline, päikseline ja tore!!!
oh kuramus, oledki kohal juba! kuidas ma sellest lennust küll maha suutsin jääda? lahedaid seiklusi ja hoia meid selle joonel olekuga kursis!
nii tore, see blog:) ehk mahub selle vahelt mõni päikesekiir ka meie pimenevasse sügisesse vaatama... olgu sul mõnus, soe ja hea!
Tänud-tänud, kallid sõbrad.
Post a Comment