Cual es tu numero de telefono?

Mul on nüüd telefon ja number. Helistage ja saatke sõnumeid, kui tuleb tuju: +56(9) 83 55 88 97
Eile käisin oma koolikaaslastega ekskursioonitamas santiago suurtel turgudel. Tõeliselt lahedad hunnikud tomateid, apelsine, masikaid, oliive, erinevaid ube, lademetes liha, lilli, kala... Mmm. Tõeliselt äge koht. Kõige ägedam oli aga, et läksime kaheksa inimesega ja koguaeg sai keelt harjutada. Õpetaja oli eriti tore.
Õhtul pühitseti ühe kooli tööaja sünnipäeva. Sattusin kah peole. Kusjuures napsutamine aitab alati keelepaelade kiiremale liikumisele kaasa. Täna küll nii kiiresti ja osavalt enam ei suuda rääkida kui eile. Ja küll on halb, kui palaval päeval pea pööritab... Aga käisime mingis huvitavad ööklubis, mis oli äge koht ja lahedate inimestega, ainult muusika oli mingi imelik vahelduv tekno-elektroonika-rege. Aga jah, täna kooli ei jõudnudki :S.
See selleks. Nüüd lähen vaatan, kas saan endale bussipiletid osta ning õhtul-öösel-hommikuks Puerto Varesesse põrutada. Tahaks mägesid ja loodust selle linnaelu vahelduseks. Kuigi üle pilvelõhkujate lehvitavad mäed iga päev rõõmsalt ja kutsuvalt, olen terve nädala juba siin natuke tüütuks muutuvas linnas passinud. Tuleb minna.

Kooli-kooli!

Ehee, Kadruntsik siin õpib ülikoolis, et maakera on ümmargune, aga...

ma läksin ka kooli!! Täitsa päris kooli, kus õpetatakse hispaania keelt. Lahe!!! Täna oli esimene tihe päev. Päris liuhtne on inimete jutust aru saada, aga hoopis teine on oma suu lahti teha ja midagi öelda. Eriti, kui pole harjunud sellise lihtsa small-talkiga, mis keeletundides räägitakse. Mul lihtsalt ei tule pähe midagi öelda :S. Peab hakkama jutukamaks, siis jääb keel ka külge. Rohkem rääkida, rohkem rääkida! Mas, mas, mas hablar! Aga kool on mul tõesti nagu teine kodu. Väga armas ja tore. Õpetajad on toredad ja grupp tundus ka üliarmas. Kõik kuskilt maailma eri otsadest. Üks tüdruk ka Piiterist.

Ja siis on veel selline uuendus mu olemises siin, et sõidan linnas ringi rattaga. Gosial on ratas, mille oli kumm tühi ja katki ning mis ma lasin täna parandada, tegelikult vaid pumbata. siinses liikluses tundub, et Tartus on superhead rattarajad ja superturvaline õhkkond. Siin peab tõesti võitlema. Aga tegelikult on jalakäijana sama hull. Vähemalt on siin jõekene, mille ääres mõnus pikk park, mida mööda saab rattaga sõita ning samal ajal lauluviisi ümiseda. "Bailando-bailando-bailando-baile!!"

Mucho feliz, guapas!

Aga miks mitte...

Eile oli valimiste päev. Tsiili kontekstis tähendab see seda, et kõik kohad on kinni. Absoluutselt kõik. Restoranid on kinni, kuna sel päeval on alkoholi keelatud müüa, ja niikuinii peaksid ka restorani omanikud valima minema. Kõik teenused ja poed on kinni, kui näed tänaval midagi lahti olevat, olgu see siis poekene, jäätisekohvik.. siis on kohe rahvasumm ümberringi ja järjekord taga. Kusjuures, keegi ei osanud seletada, miks kõik kohad peavad kinni olema. Põhjuseks ikka: valimiste päev.

Hmm, kuna laupäevl kerisime magama alles kl 5 pühapäeva hommikul, siis pole ka ime, et pühapäeval saime välja alles kl 5 pärastlõunal :S. Käisime pargis, kus inimesed oli laiali laotatud suur täiturg - see toimub siin igal pühapäeval, kohtasime ühte väga toredat Gosia sõbrantsi Totot ja veel sõpru, kes tsillisid pargis a m'ngisid kitarri. Park oli üldse täis mõnulevaid inimesi. Zhonglöörimine on väga populaarne, mul hakkasid käed sügelema, aga kuna kõik loopisid kurikaid, siis ei läinud ka ligi prooviada paluma. Peaks kiirelt mõned sokid vanaks kulutama ja endale siin pallid õmblema :)

Tahtsime kinno minna, aga kino oli kinni. Selle asemel avastasime end kolmekesi ühes mõnusast kohvik-tee baaris. Täiega supperkoht. Tiu, kui sa kunagi kohviku rajad, siis sel peab olema täpsel selline atmosfäär! Mina tean :). Jõime seal sellist imelist asja nagu teevalik. Tuuakse 5 erinevat topsikut teepuruga, tassid, kuumaveekann, solgutamiseks sõelad ja siis veel purgikesi erinevate maitseainetega-jahudega, mida saad teele lisada. Imeline! See koht oli ikka tõeline pühapäevapärl!
Piltidel Gosia, Toto ja mina. Nautlemas teega.

Päev nagu Tartus

Kunagi arutasime Teaga, et Tartus on päevad sageli sellised, et hommikuti reeglina ei tea, kuhu õhtuks sattud või milliseks on päev kujunenud, sest ikka tulevad erinevad sõbrad-tuttavad välja mitmesuguste ettepanekutega üht või teist ette võtta, tekkib endal geniaalne plaan, mis kõik teha või lihtsalt langevad erinevad asjaolud kokku ja kujundavad olemist. Eile oli mul siin täpselt selline päev.
Alguseks üks pikk hommik mitme tassi kohviga; raamatuga, mis aitas teiste ärkamist oodata; kinnisvaramaakleriga, kes tuli ja sõimas kahte üürniku kohalike sõimusõnadega :S. Nojah, pärast maakleriga asjade läbi arutamist ja lahendamist otsistasime kesklinna minna. Ma polnud sinna veel jõudnudki..
Linn on suht mitte midagi ütlev, hall ja labane. Siin on palju kõrgeid modernseid klaasmaju ja mõned koloniaalajastule omased majad, milledest paljud on tegelikult maha lammutatud ja modernsemat asemele ehitatud. Linn on tohutult suur. Aga übritsevad mäed teevad selle muidugi mõnusaks omapäraseks ja õnneks leiduvad mõned üksikud muhedad kohad.
Ja mis siis ikka juhtus. Kõnnid; käid super modernses kultuurikeskuses-muuseumis,;tsekkad peaväljakut, mis rahvast pungil; üritad mitte tähle panna kõik õhusuudlusi enda suunal; ronid künka otsa, et osa saada udusest linnavaatest koos mitmete turistidega; istud mõnusas restos ja sööd super-hüperhead pescadot; jalutad ringi piirkonnas, mis kubiseb väikepoodidest, restoranidest, suveniiripoodidest ja näed väljaspoolt ühte Pablo Neruda maja. Siis lähed istud kõrtsi ja ootad, millal üks eelmisel õhtul kohatud Clare kavatseb sinuga liituda...
Ning siis läheb juba hullemaks. Lauda hakkavad täitma mingit tundmatud näod, kelle põski sa kohe esimesest kohtumisest peale suudlema hakkad (isa, ära ehmata - siin mitte ainult ei anta kätt, ei kallistata, vaid ka musitatakse tervituseks üksteist), lauda koguneb huvitavaid inimesi ca 10 ringis. Kes on pärit Kanadast, Mehhikost, Venezueelast, Denverist, uhuhuu, kes kõike enam mäletab. Sinu ees on klaas Pisco Sauerit (kohalik naps toore muna ja sidruniga) ja muutkui vatrad ja vatrad ning kuuled huvitavaid elulugusid. Kuna homme on Tsiilis valimispäev, siis uletakse baar kl 12 ja alkoholi enam kusagilt ei saa. Siiski leitakse võimalused, pudelid ja ka korter, kus juttu edasi puhuda. Uhuuu, pidu kestab hommikuni, mille jooksul on lõualuud ribadeks räägitud, salsat ja muud toredat tantsitud, öist õhku nauditud ja saadud tuttvaks pea kõikide välismaalastega, kes Tsiilis elavad. Lahe!

PS: Gosia tervitab (eriti papit) ja kutsub kõiki külla!

Pane kokku joonis ja allkiri

1. Vaade linnale ja mägedele künkalt Cerro San Cristobal
2. Sünnipäevalaps Ola ja Gosia korterinaaber Coto
3. Poola-poola-holland(kanada). Nagu ikka kõik välkarid hoiavad kokku (keskmine on Gosia)
4. Kuidas tekkis vikergaar väikses botaanikaaias mäeveerul?
5. Sünnipäevaks shushit! Näm-näm!

Oma kodu

Nii, Santiagos on tore.
Istun praegu päris oma kodu rõdul. Poole tunni pärast saabuvad külalised, hakkame ühe poola tüdruku sünnipäeva pidama. Täna magasin kaua, vedelesin ja ronisin siin kodu lähedal ühe mäe otsa. Siis otsisime poodidest tükk aega sobiva sünnipäevatorti. Kusjuures mulle hakkab tunduma, et Hemingway on oma lausega natuke mööda pannud, minu meelest on hoopiski igas sadamas ees vähemalt üks poolakas, siin on neid vähalt 15 :), keda Gosia tunneb.
A mis ma seletan siin oma kodust. Nimelt on mul siin Santiagos täitsa kindel oma baaslaager, kuhu võib iga hetk sisse karata, magada ja niisama olla. Täna tegime mulle omad võtmedki. Pole nagu tavaline reisimine, et kanna koguaeg oma tavaari kaasas vaid võta vajalikd asjad ja mine päevaks, paariks või nädalaks kuhu tahad ning alati saab siia tagasi tulla, kui üle viskab. Praegu mul pole veel tunnet, et peaks kuskile minema. Siin Santiagoski veel vaja üht koma teist avastada.
Jah, näiteks on linn täiesti hämmastavalt euroopalik. Poode, supermarketeid, kohvikuid, parke on maa ja ilm. Igal pool käib vilgas ehitus nagu Tallinnas paar aastat tagasi. Isegi oma jõe on nad suutnud kanalisse ajada (mis sellegipoolest näeb väga värske välja). Linnas ülse kõrgete pilvelõhkujate pole vaadates jääb mulje, et neid on lõputult. Aga siis järsku avastad, et majade taga polegi teised majad, vaid paistavad hoopis lumised mäetipud.
Inimesed. Inimesi on väga palju ja nad tunduvad ülimalt lahked ja toredad. Gosial on teooria, et nad lihtsalt niiväga armastavad ja austavad iga Euroopaliku välja nägemisega inimest, et see on ühest küljest meelitav, aga smas hirmutav, kuna neil endil nii madal enesehinnang on. Koguaeg peab valvel olema taskuvaraste eest - eile õhtul käisime kõrtsus, kus sai koti klõpsuga tooli külge kinnitada, et keegi seda ära ei saaks võtta :). Ja inimesed on suhteliselt lühiksesed. Ma tunnen ennast täiseti võrdväärses pikkuses olevat. Paljud on lühemad, paljud sama pikad ja mõned ka pikemad. Kusjuures noorte hulgas hakkavad silma meeletud emode hulgad (ema-isa, küsige Sanna käest, mis see tähendab), nad on juba niigi tumedate juuste ja tumeda verega, aga ikka on naljakas kohata sellist indiaani näojoontega emo.
Nii, kiire lõpp. Külalised varsti kohal, peab sättima. Homseni

Bienvenido Chile

Õnneks oli lennureis nii pikk ja natuke tüütu, et tõesti tekkis tunne nagu oleks kuskile kaugele sõitnud. Tegelikult pesin selle aja jooksul vaid korra hambaid :S.
Aga tõepoolest, siin ma siis nüüd olen, Gosia mõnusas magamistoas. Väljas on heleroheline, päikseline, eemalt paistavad lumised mäetipud. Hommikul ajasin Gosia kahjuks natuke närvi, sest kui kohale jõudin nad miskipärast mu tihedat uksekella andmist ei kuulnud ning kuna mul oli täiesti kopp ees istumisest ja ootamisest, siis läksin natuke hulkuma. Kahjuks see kujunes 1,5 pikkusreks matkaks (sest eksisin vahepeal ära) ja selle ajaga jõudis Gosia juba lennujaamas mind otsimas käia ning kõik oma sõbrad-tuttavad närvi ajada, ise ka tublisti närvitseda. Ohjah. Aga lõpuks kohtusime ja jällenägemisrõõm oli suur. Nüüd ta lippas tööle ja mina jäin siia ennast sisse elama.
Muide, kell on alles 11.46, teil juba 17.46 :S Mul on veel pikk ja elamusterohke päev ees, teil algab juba õhtu :)
Esmamulje järgi võin küll öelda, et mulle siin juba hiiglama meeldib. Inimesed ütlevad tänaval "Tere hommikust" kui vaiksemas kohas mööda kõnnivad :). Pasiikontrolli poiss hakkas muga vestlema nagu vana sõbraga. Ja koerad, kes inimeste kottidest toitu otsisid - igasuguse rohelise kraami sisse toomine on rangelt keelatud (ka pähklid, rosinad, õunad jne), et kaitsta riigi loodust-põllumajandust ja selleks eraldi välja õppinud koerad lennujaamades. Koer millegipärast arvas, et mu kotis on miskit huvitavat, kuigi tegelikult polnud, ja koerapoiss oli väga tore ja lahke - ei mingit õiendamist, kõike saab rahulikult ja rõõmsalt ajada.
Aga nüüd pessu ja siis uusi elamusi otsima. Ja seda hispaania keelt tuleb veel palju õppida - ikka väga vähe saan aru, veel vähem enda mõtteid välja öeldud.